Taas kord on aeg koolimaja uudisteks.
Seekord on lisaks toredatele tegemistele meil ka suur mure, kuid samas ka rõõm jagada.
Alustame siis algusest.
03.02 kogukonna II mõttetalgud. Kooli kogunes taas pealt 20 inimese. Seekord olid kõneks kooli ja kogukonna väärtused. Koolijuht tutvustas väljatöötamisel olevat ja meie oma kohalikku elulaadi väärtustavat Rannalapse kooli kontseptsiooni, mis ühendab endas rannarahva igiomased tarkuse digioskustega. Ikka selleks, et õpilasest kasvaks merd ning loodust tundev randlane, kes kaasaegses maailmas hästi hakkama saab. Ning rääkis, mida selles suunas juba tehtud on.
Ajurünnakul said paika kohalolnute ootused koolile, kaardistati ka juba toimivad positiivsed muudatused. Siinjuures olgu märgitud, et algselt 11. veebruariks välja kuulutatud teine kohtumine Merike Mätasega toimus seekord juba ära, kuna superviisori tööplaanidesse tekkisid muudatused. Järgmine planeeritud kohtumine Merikesega on kuu aja pärast, 11.märtsil.
05.02 käisid kool ja kooliga koos ka kogukonna lapsed matkal. Matkati Abajast üle mere Vasikalaiule. Eelnevalt räägiti läbi sobiv riietus ja telliti köögist kaasa soe tee. Ilm ka soosis matkaplaani ja päästeameti mehed kinnitasid, et lisaks autodele kannab meri praegu ka meie lapsi 😉. Matkal õpiti lõket tegema ja küpsetati lõkkel leiba. Prooviti ka jäässe kalastamiseks auku puurida, aga seekord see siiski ei õnnestunud. Seega: sel nädalal uus katse. Seniks, kuni ilma peab. Suvel on tore Abajast vaadata, kus talvel jalgsi käidud sai. Aitäh õp Ott ja isa Mihkel, asja ette võtmast!
05.-06.02 Koolijuht Maarika osales Pärnus haridusjuhtide aastakonverentsil. Kahel päeval sai kuulata väga sisukaid ja koolielu edendamiseks olulisi ettekandeid. Maailma ja Eesti hariduse tipptegijate esitlusest saadi kinnitust, et oleme oma kooli- ja lasteaiaga õigel teel. Olgugi, et väikesed, aga kurss on meil õige. Kui nüüd veel pärituult ka jaguks!
Selle pärituulega on aga sedasi, et see kipub tormiseks. Või vaibub sootuks.
04.02 külastas koolimaja vallavalitsuse esindus, et hoolekogule ja osavalla valitsusele teatavaks teha plaan meie kool sulgeda. Eks kooli väiksus on mureks olnud juba pikalt, kuid tehtud valikud ja otsused lubasid loota paremaid päevi. Valitsus ei rõhunud oma plaani presenteerides mitte kooli kulukusele vaid sellele, nagu jääks laste psühho-sotsiaalne areng väikeses koolikogukonnas kängu. See on aspekt, millega aga mitte kuidagi nõustuda ei saa.
Ja nüüd siis plaan kool sulgeda… Aega arutleda ja ühiselt otsustada sisuliselt pole. Pingutused selleks suunas, et kogukonnale oluline kool taas meile omaseks saaks tunduvad mõttetuna. Õpetajad õpivad ja täiendavad end, et olla värskete pedagoogiliste suundumistega kursis, et meie lapsed saaksid igati kaasaegse ettevalmistuse edasisteks õpinguteks. Kas täitsa ilmaasjata?…. Kõik töötavad, et koolielu taas jalgele tõuseks. Koostöö kogukonna ja hoolekoguga on hakanud näitama esimesi häid vilju. See kõik ei juhtu üleöö. Siit avaneb ka pealkirjas vihjatud rõõm – see, kuidas saabunud raske sõnum kogukonda ja kooliperet liitnud on näitab, et me oleme, vaatamata murelikele aegadele, siiski õigel teel. Koolijuhi ja kogukonnaliikmena saan selle üle vaid tänulik olla. Ju aeg näitab, kuidas edasi. Lubada saame, et kogukond ja koolipere teevad kõik endast oleneva, et me ühiselt alanud reis veel niipea ei lõpeks. Andku jumal ise meile selleks tarkust.
Kurva jutu lõpetuseks jagan teiega lasteaia lapsevanema ja hoolekogu liikme Mari-Liis Vunderi artiklit Saarte Hääles.
https://saartehaal.postimees.ee/8412602/mari-liis-vunder-vaike-kool-kui…
