16. jaanuaril sõitsime Selgase küla mail paiknevale karstialale.

Kalja karstiala tekkis tuhandeid aastaid tagasi. Tollal voolas siin mere poole jõgi. Merre suubumise eel seisis aga kõrgem rannavall, millest üle ei saanud. Vesi hakkas teed uuristama maa alt läbi. Paigad, kus vesi kaljupragude vahele suuremaid neeluauke, salakäike ja suuri lehtrikujulisi auke  uuristas, kannavad nüüd kurisu nime. Kalja matkarajal nägime neid mitmeid. Lumesulamise ajal keerleb neis vesi enne maa sisse pugemist ja kohin on siis tugev.

Praegu oli vett karstialal vähevõitu, sest sulailmadega oli see ära voolanud, jättes oma taseme kõrgust märkima  allavajunud jääkooriku. Kogu ala jättis müstilise ja salapärase mulje.

Ümbritsev männimets oli pehme värske lumega kaetud. Nägime palju metsloomade jälgi.

Määrasime jäljeraamatu abil metskitse, hirve, metssea, rebase ja jänese jäljeread.Alusmetsa all vaatlesime pohla, mustika ja kanarbiku puhmaid.

Meie toredat retke juhendas RMK Vilsandi rahvuspargi külastuskeskuse juhataja Heli Alliksoon, kes pakkus matka lõppedes kosutuseks piparkooke ja jooki.

Õuesõppe lõpus mõistatasime talve kohta mõistatusi, maalisime silme ette talveööst kujutluspildi, vaatasime raamatust lumehelveste kauneid kujusid, tutvusime foto abil meie metsade väikseima imetajaga - karihiirega ja rääkisime veidi Eesti ajaloost.

Oli tore ja õpetlik talvine matk.